Veel enne, kui valitsus kiitis ametlikult heaks töökohtade loomise toetuse Ida-Virumaal, väljendas Äripäev usku, et parim rohi Ida-Viru hädade vastu on turumajandus. Käimasolev jaht Ida-Virumaa töötutele on parim tõendus selle kohta, et just nii see ongi.
- Juhtkiri Foto: Anti Veermaa
Ida-Virumaal vähemalt 20 töötu töölevõtmise toetuse maksmine on ebaõiglane väiksemate ettevõtete suhtes, kes tahaksid selles piirkonnas tegevust alustada või seal juba tegutsevad, aga on niivõrd pisikesed, et nõutud arvu inimeste palkamine pole neile jõukohane. Samuti paneb see ebavõrdsesse konkurentsiolukorda teiste Eesti ääremaastuma kippuvate piirkondade ettevõtted, kellele selliseid soodustusi ei jagata. Toetus on küll ajutine, seda makstakse järgmise aasta lõpuni.
Valitsus ravib sümptomit, mitte põhjust
Ent sellegipoolest on küsitav, kui jätkusuutlikud on toetuse abil loodud töökohad. See on pigem selline üldlevinud arvamusele poolele teele vastu veerev kiirabi – sest eks kuidagi pidi ju valitsus Ida-Virumaa suurkoondamistele reageerima, muidu oleks kergesti tulnud probleemi ignoreerimise süüdistused. Sedasorti kiirabi ei huvitu aga mitte haiguse pärispõhjusest, vaid püüab lihtsalt kiire süstiga kõige hullemad sümptomid maha võtta.
Ühemõtteliselt suurettevõtete poole kaldu olev toetus ei aita kaasa Ida-Virumaa ettevõtluse mitmekesistumisele, ent just seda on tarvis. Iga ettevõtja ja investor teab, et kõiki mune ei tasu panna ühte korvi – aga just seda on Ida-Virumaal põlevkivile ja suuresti just ainult sellele panustades tehtud, nagu on tabavalt kirjutanud Molycorp Silmeti juht David O’Brock. Tema on omalt poolt välja pakkunud filmitööstuse, marjakasvatuse ja tööstusliku kanepi kasvatamise, ent kindlasti pole see kõik, mille peale võiks tulla. Sealse ettevõtluse mitmekesistumine on äärmiselt oluline. Äripäeva meelest pole Eestis küllaldaselt teadvustatud tõsiasja, et vähemasti energeetikas kipub põlevkivi järjest enam olema eilne päev.
Jaht Ida-Viru tööjõule on alanud
Äripäev kirjutas eile sellest, kuidas mitmed Eesti ettevõtted on asunud Ida-Virumaalt tööjõudu värbama, tehes seda leidlikult ja paindlikult. Näiteks Maxima toob idavirulased kord nädalas bussiga tööle ja nii on hulk sealseid töökätepaare juba pealinnas rakendust leidnud. Viljandi tööandjad on samuti ise aktiivsed olnud, esimesed idavirulased saavad juba Mulgimaal tööl käia ja peagi tuleb Narvast bussitäis inimesi oma võimalikku uut elu- ja töökohta üle vaatama.
Elukoha vahetus ei pruugi muidugi lihtne olla ja kindlasti ei soovi kõik töötuks jäänud idavirulased teistesse Eesti piirkondadesse ümber asuda. Küll aga on Maxima ning Viljandi Akna ja Ukse näide positiivsed selles mõttes, et tööandjad reageerisid kiiresti tööturul tekkinud võimalusele oma muresid lahendada ja loodud lahendused on kasulikud nii töövõtjale kui ka -andjale, samuti Eestile tervikuna.
Kindlasti poleks aga Ida-Virumaa tühjaksjooksmine hea variant ning see on arusaadavasti ka valitsuse loodud toetusmeetme mõte. Äripäev on aga vaba turgu solkivate toetuste asemel soovitanud pigem näiteks majandusministri lobitööd välisinvestorite kaasamiseks. Miks mitte kutsuda rahvusvahelisi investoreid rajama tootmist piirkonda, kus asub Sillamäe merekaubasadam ja juba tegutseb mitu tööstusparki? Ida-Virumaa vajab tööstusharu, mis püsiks stabiilsemal alusel kui nafta hind ja Vene rubla, mille käekäiku mõjutada pole ei Eesti ettevõtja ega poliitiku võimuses.
Seotud lood
Lindströmi müügitöö eripära seisneb iga tiimiliikme tugevuste ärakasutamises ja arendamises. Just müügiinimeste koolitamine ja vastutuse andmine nende eelistuste põhjal aitab püsivalt leida ja hoida motiveeritud töötajaid, selgub saatest “Minu karjäär”.